Viimasel ajal on nii, et kui olen kaks päeva TORE juhendajatega supervisiooni teinud ja siis kodu poole sõidan, on rõõmus energiline tunne - ja sellele järgneb varsti kurbus. Tagasi argipäeva. See on umbes nagu siis, kui vanasti nädalaselt teraapia väljaõppelt naasesin. Mõtlen, et kas see on nii, et äkki juhendajate ringis saan ise nii palju osa sellest õhkkonnast, et käin ise ka nagu teraapias kaks korda aastas!
Mis ometi on see selle grupi fenomen, TORE fenomen üldse? Nagu oleks keegi saanud saja kümne aastaseks ja siis tal palutakse ütelda, et mis ikkagi on su pikaealisuse saladus ja sünnipäevalaps ütleb seepeale midagi üsna tavalist ja sa saad aru, et tegelikut ta ikkagi oma saladust ju ei ütelnud, kuigi midagi ta ju ütles...
Tegelikult ei kohtunud ma TORE Marjuga mitte 10 aastat tagasi Viiralti kohvikus, vaid hoopis üle 25 aasta tagasi, kui käisin paari aasta jooksul aeg-ajalt ühes lasteaias ja algkoolis tegemas Torrance loovustesti ja Lüscheri värvitesti, et minu kursusetöödest saaks kokku diplomitöö, mille pealkirjaks oli „Loovvõimetega laste individuaalsed iseärasused“. Selle fakti tegime ükskord selgeks. Väike koolitüdruk Marju tegi siis seal neid teste ja TORE-t polnud olemaski. Aga kusagil õhus oli juba võimalus, et ta tekib ning juhendajad hakkavad supervisiooni saama.
Superviisor on neutraalne isik väljaspoolt.
Ma ei ole neutraalne enam, annan endale täitsa aru sellest, TORE inimesed ja lugu on päris südames kohe.
